Miks ma läksin Riigikokku!?!

Head uudised! 
Mul on täna vaba päev! Aga tuhin on sees. Hea ongi, et ei pea kuskile sõitma, sest roolis ei olegi hea blogi kirjutada.
Minu missioon on läinud aina suuremaks. Otsustasin minna tagasi sinna, kust kõik alguse saab – tagasi lätte juurde, tagasi ema üska, tagasi iduks, tagasi seemneks, tagasi sünnitusmajja – Riigikokku. Sealt hakkab kõik pihta. 
Nad ootasid mind etendusega 21. märtsil külla, sest ka neil on power-upi vaja! Oi, oi, kui hea tunne see oli. Tunne, et sind vajatakse. Tunne, et sa oled oluline. Et sinust on kasu. 
„Homme on täna”  materjali kokku pannes oli mul algusest peale soov sellega ka meie poliitikuid jõustada. Lenna käib Iraagis ja Afganistaanis missioonisõduritele laulmas, et nad saaksid korraks sõjaõudused unustada ja elu nautida. Lenna saab oma tegevuse eest presidendilt aurahasid.  Aga mitte keegi ei tegele nendega, kes on iga päev siin kodumaal pideva kuulirahe all - meie riigikogulastega. Kas keegi paneb kuskil neile käe õlale ja küsib – Jürgen, kuidas Sul läheb? Heimar, kas kõik on korras? Tervita õde. 
Ja mina ei tee seda (ainult) auraha pärast. Iga kord kui ma vaatan riigikogu infotundi, siis ma hakkan muretsema. Pooled inimesed on puudu, ilmselt kodus haiged, ravivad ennast. Ja need, kes on kohal, on nii flegmaatilised ja jõuetud, et kahju hakkab. Nad on stressis ja ületöötanud. 
Me oleme harjunud poliitkuid kritiseerima, lootes, et niimoodi midagi paraneb. Ei parane. Proovime korra teisiti. Neil on vaja power-upi! Kallid inimesed, ma läksin ja tegin seda kõigi meie nimel. Ma jõustasin meie antud hääled!
Ja vaadake, kui siirad ja südamlikud nad peale etendust olid.  Kas Sa oled kunagi näinud Jürgen Ligi naeratamas? Ja, kui hea on teada, et Marianne Mikko ootab mind :)